Foto: Pille Russi

    Pärast üheksat kuud võidusõiduautost eemalolekut avanes möödunud nädalavahetusel tänu headele abistajatele taas võimalus stardirivis olla. Kuna selle hooaja kilomeetrid piirdusid enne seda võistlust minu jaoks vaid vormeli lükkamisega, siis otsustasime üheskoos, et targem oleks startida Vormel Balticu arvestuses, mis peeti üheskoos Soome F3 meistrivõistlustega.
    Ajasõit möödus vahelduvates oludes, algselt märjaks sadanud rada hakkas peatselt kuivama ning parimad ringiajad sõideti alles kvalifikatsiooni päris viimastel ringidel. Vihmase ilmaga leidsin piisavalt hea kiiruse, et alistada ka kõik Soome F3-d. Võrdluses F-Renault klassi sõitjatega oli samuti kiirus hea, võrreldav isegi kiirete rootslaste Roos' i ja Rosenqvist' iga. Kvalifikatsiooni lõpuosas kuivama hakanud rada oleks aga eeldanud palju kiiremat ringiaega, seega stardikoht jäi oodatust kesisemaks, nimelt üheksas stardiruut.
    Esimene start õnnestus hästi ning paari esimese kurviga möödusin viiest Soome F3-st. Neljandal ringil sõitis rajalt välja võistluste liider Max Travin. Suutsin kuuendaks ringiks vahet kahe esimese liidriga vähendada. Noor venelane Nikolai Martsenko oli lõhkunud kokkupõrkes Traviniga oma esitiiva ning tema hoog oli raugemas. Oli selge, et idanaaber peab tulema lähimatel ringidel boksi oma katkist tiiba vahetama, seega oli reaalselt ees veel vaid üks F3 auto, eelmise aasta Soome meistri Mika Vähemäki vend Marko. Ka taga oli turvaline 5-6 sekundiline vahe. Siiski otsustasid kohtunikud välja tuua ohutusauto, et eemaldada raja kõrvalt Max Travini auto. Siis juhtus aga midagi sellist, mida ma ei oska kommenteerida teisiti, kui ainult oma enda suure veana. Nimelt, ohutusauto taga sõites tuleb hoida rehvide temperatuuri võimalikult kõrgel, et kordusstardi korral oleks võimalik taas maksimaalse võistlustempo juurde naasta. Rumal viga rehvide soojendamisel viis mind aga raja kõrvale ning vormel jäi põhja peale kinni. Ilusalt alanud esimene võistlussõit oli saanud väga halva lõpu. Meeskond oli ette valmistanud suurepärase auto, mis oleks olnud kindlasti võimeline selle stardi võitma, kuid seekord läks teisiti.
    Teise päeva võistlussõiduks oli esimese stardi äpardus juba ununenud, ning keskendusin vaid tulevale. Sisimas ootasin teiseks päevaks vihma, kuid pilved, mis raja kohal tiirlesid, ei rahuldanud mu soovi. Stardiruut oli seekord seitsmes. Taas õnnestus start hästi ning esimeselt ringilt tulin kolmandana, ees vaid Vähemäki ja Martsenko. Sedamoodi möödusid esimesed üksteist ringi. Juba enne võistlusstarte olin veidi kahtleval seisukohal oma füüsilises vastupidavuses. Just sel hetkel hakkasin tundma väsimust ning ringid tundusid igavikuna. Viimasel üheksal ringil möödus minust kaks Soome F3 sõitjat ning finišilipu sain viiendana. F-Baltic klassi sõitjad kaotasid juba kõik ringiga ning kolmeteistkümne auto konkurentsis ei olnudki lõpptulemus kuigi halb.
    Kokkuvõtteks jäin nädalavahetusega väga rahule ning tahaksin tänada kogu Team Scuderia Nordica fantastilist meeskonda, kus kõik osapooled andsid endast absoluutselt igal hetkel maksimumi ning olid ette valmistanud võiduvõimelise auto ka võimsamate F3-dega võrreldes.